Tited tööl

Pea kohe pärast tööle jõudmist sain kõne taarapunktist- nende ukse taha olla jäetud kass. Väga väike kass. Mis siis ikka- tooge turvakodusse st. minule. Minule, sest mul on aega selliste pisikeste jaoks, kes ise ei oska veel endaga hakkama saada. Kogemused olemas ka ja...

Kassi nähes oli rõõmu vähemalt sellest, et silmad olid poisil peas- niigi palju. Kohvikoor ja hakkliha kotike moonaks kaasas, süstla järgi pidi veel minema, millega seda kõike talle sisse sööta.

Algus oli suht raske, sest kes ikka tahab plastmassi imeda... A eks tühi kõht õpetab- kahe päevaga sai ilusti selgeks, muidu ikka kõik üle moka suust tagasi tuli. Kirbutõrje sundis parasiidid lahkuma ja elu hakkas jälle ülespoole minema :)

Kolmandal päeva veetis pisike kliinikus, sealt tulles sai ta kaasa spetsiaalse piimapulbri ehk emapiima asendaja. Sellise magusa ja kleepuva, millega vuntsid ja käpad kogu aeg koos on. Aga vähemalt kõht käib tänu sellele nüüd kenasti läbi ;)

Reklaamid on ka üleval- niipea, kui tibu hakkab oskama ise süüa, liivakastis käia, pesta, hakkab ta väga tahtma päris oma kodu ja päris oma peremeest. Seni aga- pakkumised oodatud!

Merlin

Üks hea päev

Täna oli hea päev - kaks kassilast läks korraga uutesse kodudesse. Inimene, kes Sofi võttis, soovis algul isast, kartes poegade probleemi emase kassiga. Esimesena sattus tema sülle aga Sofi, kes hakkas talle väga meeldima ja pärast selgitamist, et emasele saab teha operatsiooni, et ta poegi ei saaks, ning turvakodu on nõus vajadusel sellega aitama, otsustaski ta meie imearmsa karvakera kasuks. Sofi elab nüüd Murastes.
Meesteravas, kes meiega ühendust võttis tahtis kindlalt poissi oma majapidamisse, sest üks steriliseeritud emane kass neil juba on. Ja kuna eelmine inimene otsustas Sofi kasuks, saigi meie must-valge kiisupoiss uue kodu Torgus. Nimeks sai ta Joosep :).
Seega on mõlemal nüüd uus kodu maal ja valdused vabas looduses, kus hiiri hirmutada :)

Elina

Ühe kutsika lugu

Pühapäeva õhtul helistati meile Kuressaare lähedalt külast, et on tulnud umbes 3-4-kuune hundikoera kutsikas. Mis teha? Pererahval endal suur koer, kes sissetungjatesse suure umbusuga suhtub ja ilmselt jõudis rünnata kutsikat ja tema käpa katki hammistada. Käisin kutsi vaatams ja selgus, et kutsu käpal ei olnud värskeid kakluse haavu, vaid seal paistis juba ~10 päeva vana õmblus. Kuts oli niisiis külastanud mõnd loomaarsti. Nii saab ehk küllaltki kergesti loomaomaniku kindlaks teha. Koer toodi esmaspäeva hommikul Loomakliinikusse. Esmaspäeval alati arstidel käed-jalad tööd täis, et nädalavahetusel juhtunud õnnetused loomadega korda saaks. Panin kohe Kadi raadiosse kuulutuse leitud koerast. Lõpuks vaatas arst koera üle ja selgitas välja võimaliku omaniku. Ega midagi – kutsik auto peale ja loodetavat perenaist otsima. Jõudsin selle inimese töökohta ja lasin koera lahti, et näha inimese reageeringut. Rõõm oli tohutu kõigipoolne, kui kutsu omanik oma looma nägi. Kõik lõppes väga õnnelikult. Siiski võib imestada seda, et kaotanud kutsika ei hakanud omanik teda otsima vaid lasi mööda küllalt pika aja. Tänu käpa õmblusele tuvastati üldse koer.
Koera kadumisel peaks siiski kohe oma lemmikut otsima hakkama. Helistada võiks loomakliinikutesse, võimalikesse varjupaikadesse, politseisse. Maal võiks lähinaabrid läbi käia, panna kuulutusi.
Alati ei saa lootma jääda, et koer, eriti kutsikas, tagasi oskab tulla.

Helen