Ühe kutsika lugu

Pühapäeva õhtul helistati meile Kuressaare lähedalt külast, et on tulnud umbes 3-4-kuune hundikoera kutsikas. Mis teha? Pererahval endal suur koer, kes sissetungjatesse suure umbusuga suhtub ja ilmselt jõudis rünnata kutsikat ja tema käpa katki hammistada. Käisin kutsi vaatams ja selgus, et kutsu käpal ei olnud värskeid kakluse haavu, vaid seal paistis juba ~10 päeva vana õmblus. Kuts oli niisiis külastanud mõnd loomaarsti. Nii saab ehk küllaltki kergesti loomaomaniku kindlaks teha. Koer toodi esmaspäeva hommikul Loomakliinikusse. Esmaspäeval alati arstidel käed-jalad tööd täis, et nädalavahetusel juhtunud õnnetused loomadega korda saaks. Panin kohe Kadi raadiosse kuulutuse leitud koerast. Lõpuks vaatas arst koera üle ja selgitas välja võimaliku omaniku. Ega midagi – kutsik auto peale ja loodetavat perenaist otsima. Jõudsin selle inimese töökohta ja lasin koera lahti, et näha inimese reageeringut. Rõõm oli tohutu kõigipoolne, kui kutsu omanik oma looma nägi. Kõik lõppes väga õnnelikult. Siiski võib imestada seda, et kaotanud kutsika ei hakanud omanik teda otsima vaid lasi mööda küllalt pika aja. Tänu käpa õmblusele tuvastati üldse koer.
Koera kadumisel peaks siiski kohe oma lemmikut otsima hakkama. Helistada võiks loomakliinikutesse, võimalikesse varjupaikadesse, politseisse. Maal võiks lähinaabrid läbi käia, panna kuulutusi.
Alati ei saa lootma jääda, et koer, eriti kutsikas, tagasi oskab tulla.

Helen